20 aastat Eesti Rahvuslikku Folkloorinõukogu

Aastal 1985 peeti Tallinnas Rahvusvahelise Folkloorifestivalide ja Rahvakunsti Organisatsiooni (CIOFF) peaassamblee ja aastakongress. Pole täpselt teada, mis asjaoludel selle toimumiskohaks valiti just Tallinn, kuid rotatsiooni korras sai korraldajaks Nõukogude Liidu CIOFFi sektsioon ning kuna kongressi teemaks oli „Folkloor ja turism”, arvati ilmselt Moskvas, et Tallinn on piisavalt atraktiivne turismiobjekt.

  Ürituse programmi kuulus väljasõit Lahemaale ja sellel oli otsustav roll asjade hilisemas arengus. Nimelt esinesid seal eesti autentse folkloori harrastusrühmad – Lahemaa ansambel ja Leegajus, kelle eeskava kasvas üle spontaanseks simmaniks. Tantsudesse-mängudesse haarati kaasa ka CIOFF®i külalised, kes olid toimunust vaimustuses. Oma osa etendas ilmselt ka Lahemaa etnograafiline ümbrus ja kaunis loodus, millesse meie värvikad rahvarõivad eriti loomulikult sulandusid ja külalistele meeliülendavat pilti pakkusid. Nii tehtigi meile ettepanek hakata koos lätlaste ja leedulastega korraldama CIOFF®i egiidi all ja vastavalt CIOFF®i tingimustele ühist rahvusvahelist folkloorifestivali „Baltica”.   Ettepanek võeti vastu ja nüüd tekkis vajadus oma organisatsiooni järele. 16. novembril 1988. aastal loodi Eesti Folkloori Selts, mille asutajaliikmeteks olid Kristjan Torop, Ingrid Rüütel, Vaike Sarv, Igor Tõnurist, Kalev Järvela, Kristin Kuutma, Ene Lukka, Mikk Sarv, Katrin Kumpan, Anne ja Alar Ojalo, esimeheks valiti Kristjan Torop. Töötati välja Eesti folklooriliikumise ideoloogia ja suunad: ühelt poolt süvenemine oma kultuuripärandisse, teadlik suund kohaliku folklooritraditsiooni säilitamisele ning taaselustamisele, teiselt poolt rahvusvaheliste kontaktide loomine ja aktiivne lülitumine rahvusvahelisse folklooriliikumisse.   Koostööks Läti ja Leedu kolleegidega loodi 1989. aastal ühine folklooriassotsiatsioon Baltica. Kooskõlastasime ühise festivali strateegia: korraldada festival igal aastal kordamööda ühes Balti riigis, tugineda ehedale lokaalsele pärimusele ning viia festival maa eri piirkondadesse, võimaldades rahvusvahelist suhtlust rohujuuretasandil. Neid printsiipe on järgitud tänaseni.   Seni oli kogu rahvusvaheline suhtlemine Eestis ja teistelgi Baltimaadel, nii vähe või palju, kui seda üldse oli, käinud läbi ametlike kanalite ja Moskva suunamise. Tagajärg oli, et välismaa folkloorifestivalidele saadeti kollektiive, millel oli vähe tegemist tõelise rahvakunstiga. Rahvusvahelise otsesuhtlemise käivitamiseks otsustati taotleda folklooriassotsiatsioonile Baltica CIOFF®i liikmesust üleliidulisest sektsioonist eraldi.   Samal aastal käisime leedulanna Aldona Ragevièienìga külalistena CIOFF®i peaassambleel Tšehhoslovakkias ja tegime seal intensiivset lobitööd liikmete seas. Meil tekkis palju sõpru ja toetajaid Soomest, Skandinaavia maadelt ja mujalt Euroopast, aga ka eksootilistelt maadelt. Eriti agar toetaja oli Soome rahvusdelegaat, staa¾ikas ja auväärne organisatsiooni liige Sirkka Viitanen, kellele võlgneme erilise tänu.   1990. aastal võeti Kanada peaassambleel meie küsimus päevakorda. Statuudi kohaselt võisid organisatsiooni liikmed olla vaid iseseisvad riigid ja ÜRO liikmed. Selleks, et meie soovile vastu tulla, tehti ettepanek muuta põhikirja ja lubada assotsiatiivseks liikmeks astuda ka folklooriorganisatsioonidel. Pärast pikemat diskussiooni kinnitati see otsus peaaegu ühehäälselt (vastu olid vaid Moskva ja Ida-Saksamaa esindaja) ja folklooriassotsiatsioon Baltica võeti CIOFF®i assotsiatiivseks liikmeks. See oli suur edu rahvusvahelises kultuuridiplomaatias ja avas tee rahvusvahelisteks otsesuheteks folklooriliikumise valdkonnas. Pärast riikliku iseseisvuse taastamist võeti kolm Balti riiki vastu CIOFF®i täisliikmeks ja välismaaga suhtlema asus iga maa eraldi. Kuid siis ei osanud veel keegi arvata, millal see toimub ja kas see üldse õnnestub. Hakkasime kohe saama kutseid mitmete maade festivalidele ja vahendama neile eesti folkloorirühmi. Seejuures tekkisid rühmade vahel rahvusvahelised otsekontaktid ning süvenesid eri maade folklooriharrastajate sõprussidemed.   Rahvusvaheliste suhete arendamiseks ja eesti folklooriliikumise koordineerimiseks tekkis vajadus luua oma katusorganisatsioon ja nii sündiski 1992. aasta 9. märtsil Eesti Rahvuslik Folkloorinõukogu (ERFN). Asutajaliikmed olid Eesti Folkloori Selts, Eesti Kirjandusmuuseum ja Eesti Rahvakultuuri Keskus. Samal aastal loodi folkloorikuraatorite võrgustik kõikides maakondades, Tallinnas, Tartus ja Pärnus. Organisatsioon kasvas kiiresti ja praegu on ERFNi liikmeteks 12 kultuuri-, haridus- ja teadusasutust, 12 üleriigilist ja regionaalset rahvakultuuri seltsi, 14 folkloorifestivalide organisatsiooni, 53 folkloorirühma ja 38 üksikisikut. Nõukogu haarab ka Eesti vähemusrahvaste folkloorirühmi. Oma laiapõhjalise struktuuri tõttu on folkloorinõukogu üks omanäolisemaid kultuuriorganisatsioone Eestis.   Organisatsiooni üks peaülesandeid ongi rahvusvahelise folkloorifestivali „Baltica” korraldamine. Eestis toimuvad need festivalid iga kolme aasta tagant. Esimene „Baltica” oli Eestis aastal 1989, järgmine tuleb aastal 2013. „Balticaga” seoses hakati esmakordselt sügavamat huvi tundma oma paikkondliku pärimuse vastu, käima kirjandusmuuseumis eesti rahvaluule arhiivis materjale otsimas, spetsialistidega konsulteerimas jne. Tekkis sadakond folkloori harrastusrühma ja käivitusid paikkondlikud folkloorifestivalid. Tõsi, esimene autentse folkloori festival üldse oli Viru säru, veel varem toimusid Seto leelopäevad, kuid laiaulatusliku folkloorliikumise algatas just „Baltica”.   Folklooriharrastuse elavnemine tõi esile ka rea probleeme: puudus pädev juhendajate kaader, headest folklooriõpetajatest oli suur puudus. Õpetajate õpetamisest ja nõustamisest sai ERFNi tegevuse üks nurgakive. Korraldati maakondlikke ja üle-eestilisi seminare ja õppepäevi, igale festivalile eelnevad piirkondlikud rühmade ülevaatused ja rühmajuhtide nõustamised. Aastal 2007 saadi haridus- ja teadusministeeriumi koolitusluba ning loodi ERFNi Koolituskeskus, koolitus muutus süstemaatiliseks. Koolitusprogrammide eestvedajaks sai Ene Lukka-Jegakjan.   Suureks probleemiks oli rühmajuhtide tasustamine. Seejuures oli takistavaks asjaoluks, et neil puudub vastav haridus ja kutse. Rühmajuhtide ettepanekul alustati folkloorirühmade ja üksikesinejate tarifitseerimist. Kutsekomisjon (esimees Krista Sildoja) töötas koostöös Kutsekvalifikatsiooni SAga välja pärimuskultuuri spetsialisti kutsestandardid ning ERFNile anti kutse omistamise õigus. 2012. aastal alustati pärimuskultuuri spetsialisti kutseeksamite korraldamist ja kutsetunnistuste väljaandmist.   Lisaks festivalidele jätkatakse Eesti Folkloori Seltsi algatatud teema-aastate korraldamist „Baltica”-vahelistel aastatel. Teema-aastad võimaldavad keskenduda süvendatult mõnele konkreetsele aspektile nii koolituse kui avalikkuse teavitamise kaudu.   Teema-aasta 1999 oli pühendatud lastele kui omakultuuri järjepidevuse kandjaile. Valik oli inspireeritud UNESCO projektist „Folkloori õpetamine lastele” ning CIOFF®i lastetöö strateegiast. Korraldati üle-eestiline lastefolkloorialane teaduslik-praktiline konverents „Laps – pärimuse kandja”, anti välja kogumik artikleid ja materjale. Rida üritusi toimus ka kohapeal.   2002. aasta teema „Omakultuur ja omavalitsus” andis võimaluse teavitada omavalitsusi folklooriliikumise rollist ja mõjust kohapealse kultuuri kui ka majanduselu elavdamisele ning kohalike folkloorirühmade tegevusest ja saavutustest. Selgus, et omavalitsuste suhtumine omakultuuri kõigub mõistvast suhtumisest, moraalsest ja rahalisest toetusest kuni täieliku ignorantsuseni. Teema-aasta tulemusena tihenesid kohalike omavalitsuste ja omakultuuri harrastajate suhted märgatavalt ning folkloorinõukogu austas oma tänuvastuvõtul aukirjadega neid omavalitsusjuhte, keda rühmad ise olid esile tõstnud.   Teema-aastal 2008 „Kultuuridevaheline dialoog” keskenduti kultuurisidemetele vähemusrahvastega. Korraldati ühiste väärtuste ümarlaudu, ühiskontserte ja nõustamisi. Kui seni olid vähemusrahvaste harrastusrühmad viljelnud peamiselt omakeelset estraadi, siis nüüd süvenes huvi oma folkloori vastu. Rühmad said palju abi Igor Tõnuristi nõuannetest ja koolitustest.   Tänavune teema-aasta kannab pealkirja „Loomine”, et väärtustada loovat tegevust. Oluline on luua side omakandi pärimusega, leida uusi pärimuskultuuri väljundeid erinevate algatuste kaudu ja kasutada loovalt meie rikkalikku kultuuripärandit (improvisatsioon traditsioonis). Eesmärk on mitmekesistada valdkonda, kaasata uusi sihtrühmi ja tõsta pärimuskultuurialast teadlikkust.   2000. aastal loodi Eesti Rahvuskultuuri Fondi juurde pärimuskultuuri allfond. Igal aastal antakse välja auhinnad pärimuskultuuri järjepidevuse hoidmise ja edendamise eest. Tänaseks on autasu saanud 25 folkloorirühma ja üksikisikut. Esimene laureaat oli 2000. aastal folklooriselts Leigarid, aastal 2011 sai pärimuskultuuri auhinna Türi põhikooli muusikaõpetaja Ulvi Tamm eesti rahvamuusika tutvustamise ja levitamise eest koolinoorte seas festivalil „Regilaul uues kuues”.   Folkloorinõukogu vastutava sekretärina ja tegeliku töö koordinaatorina on algusest peale tegutsenud Anne Ojalo, ka on ta olnud festivali „Baltica” peakorraldaja. 2007. aastal saadi juurde arendus- ja koolitusjuhi ametikoht, mida täidab Ene Lukka-Jegikjan. Aastal 2002 loodi CIOFF® Estonia Noortekoda ning 2009. aastal laste- ja noortetöö koordinaatori ametikoht. Tööle asus Laura Liinat ja noortetöö intensiivistus märgatavalt. On korraldatud seminare ja õppepäevi lastele ja noortele, tegutsetud „Tagasi kooli” programmis, esindatud Eestit rahvusvahelistel CIOFF®i noortekodade foorumitel.   Osa inimesi, kes on olnud meie organisatsioonis aktiivselt tegevad ja kellel on suuri teeneid eesti folklooriliikumises, pole enam elavate kirjas. Kristjan ja Toomas Toropi, Jaan ja Vaike Sarve, Anu Visseli nimed jäävad eesti folklooriliikumise ajalukku. Folkloorinõukogu järjepidevuse kandjad algusest peale on olnud praktilise töö korraldajad Anne ja Alar Ojalo ning Ene Lukka, juhatuse liikmetena laia ampluaaga rahvakunstispetsialist Igor Tõnurist ning mina ise. Folkloorinõukogu juhatusse kuuluvad praegu peale nende veel Tallinna ülikooli tantsuõpetaja Angela Arraste, kelle missiooniks on Kristjan Toropi tegevuse jätkamine, arengukava töörühma juht Heli Kallasmaa ning noortekoja liige, Moosekatsi rahvamuusikatöötluste festivali üks korraldajaid Kati Taal.   2009. aastal sai ERFNile osaks suur rahvusvaheline tunnustus: CIOFF®i 39. maailmakongress arvas CIOFF® Estonia kaheksa parema rahvussektsiooni hulka maailmas ja meile anti tunnustuskiri (Commitment to Excellence). CIOFF®i president saatis tänukirja Eesti kultuuri- ja haridusministrile. Üldse kuulub CIOFF®i praegu 89 riiki.   Artikkel ilmunud Sirbis (05.aprill 2012). Aastal 1985 peeti Tallinnas Rahvusvahelise Folkloorifestivalide ja Rahvakunsti Organisatsiooni (CIOFF) peaassamblee ja aastakongress. Pole täpselt teada, mis asjaoludel selle toimumiskohaks valiti just Tallinn, kuid rotatsiooni korras sai korraldajaks Nõukogude Liidu CIOFFi sektsioon ning kuna kongressi teemaks oli „Folkloor ja turism”, arvati ilmselt Moskvas, et Tallinn on piisavalt atraktiivne turismiobjekt. My search for truly magnificent provider has been going on for a very long time, finally I found top web hosting companies and would like to share it with you.
20 aastat Eesti Rahvuslikku Folkloorinõukogu
Ingrid Rüütel
Aastal 1985 peeti Tallinnas Rahvusvahelise Folkloorifestivalide ja Rahvakunsti Organisatsiooni (CIOFF) peaassamblee ja aastakongress. Pole täpselt teada, mis asjaoludel selle toimumiskohaks valiti just Tallinn, kuid rotatsiooni korras sai korraldajaks Nõukogude Liidu CIOFFi sektsioon ning kuna kongressi teemaks oli „Folkloor ja turism”, arvati ilmselt Moskvas, et Tallinn on piisavalt atraktiivne turismiobjekt.

 

Ürituse programmi kuulus väljasõit Lahemaale ja sellel oli otsustav roll asjade hilisemas arengus. Nimelt esinesid seal eesti autentse folkloori harrastusrühmad – Lahemaa ansambel ja Leegajus, kelle eeskava kasvas üle spontaanseks simmaniks. Tantsudesse-mängudesse haarati kaasa ka CIOFF®i külalised, kes olid toimunust vaimustuses. Oma osa etendas ilmselt ka Lahemaa etnograafiline ümbrus ja kaunis loodus, millesse meie värvikad rahvarõivad eriti loomulikult sulandusid ja külalistele meeliülendavat pilti pakkusid. Nii tehtigi meile ettepanek hakata koos lätlaste ja leedulastega korraldama CIOFF®i egiidi all ja vastavalt CIOFF®i tingimustele ühist rahvusvahelist folkloorifestivali „Baltica”.

 

Ettepanek võeti vastu ja nüüd tekkis vajadus oma organisatsiooni järele. 16. novembril 1988. aastal loodi Eesti Folkloori Selts, mille asutajaliikmeteks olid Kristjan Torop, Ingrid Rüütel, Vaike Sarv, Igor Tõnurist, Kalev Järvela, Kristin Kuutma, Ene Lukka, Mikk Sarv, Katrin Kumpan, Anne ja Alar Ojalo, esimeheks valiti Kristjan Torop. Töötati välja Eesti folklooriliikumise ideoloogia ja suunad: ühelt poolt süvenemine oma kultuuripärandisse, teadlik suund kohaliku folklooritraditsiooni säilitamisele ning taaselustamisele, teiselt poolt rahvusvaheliste kontaktide loomine ja aktiivne lülitumine rahvusvahelisse folklooriliikumisse.

 

Koostööks Läti ja Leedu kolleegidega loodi 1989. aastal ühine folklooriassotsiatsioon Baltica. Kooskõlastasime ühise festivali strateegia: korraldada festival igal aastal kordamööda ühes Balti riigis, tugineda ehedale lokaalsele pärimusele ning viia festival maa eri piirkondadesse, võimaldades rahvusvahelist suhtlust rohujuuretasandil. Neid printsiipe on järgitud tänaseni.

 

Seni oli kogu rahvusvaheline suhtlemine Eestis ja teistelgi Baltimaadel, nii vähe või palju, kui seda üldse oli, käinud läbi ametlike kanalite ja Moskva suunamise. Tagajärg oli, et välismaa folkloorifestivalidele saadeti kollektiive, millel oli vähe tegemist tõelise rahvakunstiga. Rahvusvahelise otsesuhtlemise käivitamiseks otsustati taotleda folklooriassotsiatsioonile Baltica CIOFF®i liikmesust üleliidulisest sektsioonist eraldi.

 

Samal aastal käisime leedulanna Aldona Ragevièienìga külalistena CIOFF®i peaassambleel Tšehhoslovakkias ja tegime seal intensiivset lobitööd liikmete seas. Meil tekkis palju sõpru ja toetajaid Soomest, Skandinaavia maadelt ja mujalt Euroopast, aga ka eksootilistelt maadelt. Eriti agar toetaja oli Soome rahvusdelegaat, staa¾ikas ja auväärne organisatsiooni liige Sirkka Viitanen, kellele võlgneme erilise tänu.

 

1990. aastal võeti Kanada peaassambleel meie küsimus päevakorda. Statuudi kohaselt võisid organisatsiooni liikmed olla vaid iseseisvad riigid ja ÜRO liikmed. Selleks, et meie soovile vastu tulla, tehti ettepanek muuta põhikirja ja lubada assotsiatiivseks liikmeks astuda ka folklooriorganisatsioonidel. Pärast pikemat diskussiooni kinnitati see otsus peaaegu ühehäälselt (vastu olid vaid Moskva ja Ida-Saksamaa esindaja) ja folklooriassotsiatsioon Baltica võeti CIOFF®i assotsiatiivseks liikmeks. See oli suur edu rahvusvahelises kultuuridiplomaatias ja avas tee rahvusvahelisteks otsesuheteks folklooriliikumise valdkonnas. Pärast riikliku iseseisvuse taastamist võeti kolm Balti riiki vastu CIOFF®i täisliikmeks ja välismaaga suhtlema asus iga maa eraldi. Kuid siis ei osanud veel keegi arvata, millal see toimub ja kas see üldse õnnestub. Hakkasime kohe saama kutseid mitmete maade festivalidele ja vahendama neile eesti folkloorirühmi. Seejuures tekkisid rühmade vahel rahvusvahelised otsekontaktid ning süvenesid eri maade folklooriharrastajate sõprussidemed.

 

Rahvusvaheliste suhete arendamiseks ja eesti folklooriliikumise koordineerimiseks tekkis vajadus luua oma katusorganisatsioon ja nii sündiski 1992. aasta 9. märtsil Eesti Rahvuslik Folkloorinõukogu (ERFN). Asutajaliikmed olid Eesti Folkloori Selts, Eesti Kirjandusmuuseum ja Eesti Rahvakultuuri Keskus. Samal aastal loodi folkloorikuraatorite võrgustik kõikides maakondades, Tallinnas, Tartus ja Pärnus. Organisatsioon kasvas kiiresti ja praegu on ERFNi liikmeteks 12 kultuuri-, haridus- ja teadusasutust, 12 üleriigilist ja regionaalset rahvakultuuri seltsi, 14 folkloorifestivalide organisatsiooni, 53 folkloorirühma ja 38 üksikisikut. Nõukogu haarab ka Eesti vähemusrahvaste folkloorirühmi. Oma laiapõhjalise struktuuri tõttu on folkloorinõukogu üks omanäolisemaid kultuuriorganisatsioone Eestis.

 

Organisatsiooni üks peaülesandeid ongi rahvusvahelise folkloorifestivali „Baltica” korraldamine. Eestis toimuvad need festivalid iga kolme aasta tagant. Esimene „Baltica” oli Eestis aastal 1989, järgmine tuleb aastal 2013. „Balticaga” seoses hakati esmakordselt sügavamat huvi tundma oma paikkondliku pärimuse vastu, käima kirjandusmuuseumis eesti rahvaluule arhiivis materjale otsimas, spetsialistidega konsulteerimas jne. Tekkis sadakond folkloori harrastusrühma ja käivitusid paikkondlikud folkloorifestivalid. Tõsi, esimene autentse folkloori festival üldse oli Viru säru, veel varem toimusid Seto leelopäevad, kuid laiaulatusliku folkloorliikumise algatas just „Baltica”.

 

Folklooriharrastuse elavnemine tõi esile ka rea probleeme: puudus pädev juhendajate kaader, headest folklooriõpetajatest oli suur puudus. Õpetajate õpetamisest ja nõustamisest sai ERFNi tegevuse üks nurgakive. Korraldati maakondlikke ja üle-eestilisi seminare ja õppepäevi, igale festivalile eelnevad piirkondlikud rühmade ülevaatused ja rühmajuhtide nõustamised. Aastal 2007 saadi haridus- ja teadusministeeriumi koolitusluba ning loodi ERFNi Koolituskeskus, koolitus muutus süstemaatiliseks. Koolitusprogrammide eestvedajaks sai Ene Lukka-Jegakjan.

 

Suureks probleemiks oli rühmajuhtide tasustamine. Seejuures oli takistavaks asjaoluks, et neil puudub vastav haridus ja kutse. Rühmajuhtide ettepanekul alustati folkloorirühmade ja üksikesinejate tarifitseerimist. Kutsekomisjon (esimees Krista Sildoja) töötas koostöös Kutsekvalifikatsiooni SAga välja pärimuskultuuri spetsialisti kutsestandardid ning ERFNile anti kutse omistamise õigus. 2012. aastal alustati pärimuskultuuri spetsialisti kutseeksamite korraldamist ja kutsetunnistuste väljaandmist.

 

Lisaks festivalidele jätkatakse Eesti Folkloori Seltsi algatatud teema-aastate korraldamist „Baltica”-vahelistel aastatel. Teema-aastad võimaldavad keskenduda süvendatult mõnele konkreetsele aspektile nii koolituse kui avalikkuse teavitamise kaudu.

 

Teema-aasta 1999 oli pühendatud lastele kui omakultuuri järjepidevuse kandjaile. Valik oli inspireeritud UNESCO projektist „Folkloori õpetamine lastele” ning CIOFF®i lastetöö strateegiast. Korraldati üle-eestiline lastefolkloorialane teaduslik-praktiline konverents „Laps – pärimuse kandja”, anti välja kogumik artikleid ja materjale. Rida üritusi toimus ka kohapeal.

 

2002. aasta teema „Omakultuur ja omavalitsus” andis võimaluse teavitada omavalitsusi folklooriliikumise rollist ja mõjust kohapealse kultuuri kui ka majanduselu elavdamisele ning kohalike folkloorirühmade tegevusest ja saavutustest. Selgus, et omavalitsuste suhtumine omakultuuri kõigub mõistvast suhtumisest, moraalsest ja rahalisest toetusest kuni täieliku ignorantsuseni. Teema-aasta tulemusena tihenesid kohalike omavalitsuste ja omakultuuri harrastajate suhted märgatavalt ning folkloorinõukogu austas oma tänuvastuvõtul aukirjadega neid omavalitsusjuhte, keda rühmad ise olid esile tõstnud.

 

Teema-aastal 2008 „Kultuuridevaheline dialoog” keskenduti kultuurisidemetele vähemusrahvastega. Korraldati ühiste väärtuste ümarlaudu, ühiskontserte ja nõustamisi. Kui seni olid vähemusrahvaste harrastusrühmad viljelnud peamiselt omakeelset estraadi, siis nüüd süvenes huvi oma folkloori vastu. Rühmad said palju abi Igor Tõnuristi nõuannetest ja koolitustest.

 

Tänavune teema-aasta kannab pealkirja „Loomine”, et väärtustada loovat tegevust. Oluline on luua side omakandi pärimusega, leida uusi pärimuskultuuri väljundeid erinevate algatuste kaudu ja kasutada loovalt meie rikkalikku kultuuripärandit (improvisatsioon traditsioonis). Eesmärk on mitmekesistada valdkonda, kaasata uusi sihtrühmi ja tõsta pärimuskultuurialast teadlikkust.

 

2000. aastal loodi Eesti Rahvuskultuuri Fondi juurde pärimuskultuuri allfond. Igal aastal antakse välja auhinnad pärimuskultuuri järjepidevuse hoidmise ja edendamise eest. Tänaseks on autasu saanud 25 folkloorirühma ja üksikisikut. Esimene laureaat oli 2000. aastal folklooriselts Leigarid, aastal 2011 sai pärimuskultuuri auhinna Türi põhikooli muusikaõpetaja Ulvi Tamm eesti rahvamuusika tutvustamise ja levitamise eest koolinoorte seas festivalil „Regilaul uues kuues”.

 

Folkloorinõukogu vastutava sekretärina ja tegeliku töö koordinaatorina on algusest peale tegutsenud Anne Ojalo, ka on ta olnud festivali „Baltica” peakorraldaja. 2007. aastal saadi juurde arendus- ja koolitusjuhi ametikoht, mida täidab Ene Lukka-Jegikjan. Aastal 2002 loodi CIOFF® Estonia Noortekoda ning 2009. aastal laste- ja noortetöö koordinaatori ametikoht. Tööle asus Laura Liinat ja noortetöö intensiivistus märgatavalt. On korraldatud seminare ja õppepäevi lastele ja noortele, tegutsetud „Tagasi kooli” programmis, esindatud Eestit rahvusvahelistel CIOFF®i noortekodade foorumitel.

 

Osa inimesi, kes on olnud meie organisatsioonis aktiivselt tegevad ja kellel on suuri teeneid eesti folklooriliikumises, pole enam elavate kirjas. Kristjan ja Toomas Toropi, Jaan ja Vaike Sarve, Anu Visseli nimed jäävad eesti folklooriliikumise ajalukku. Folkloorinõukogu järjepidevuse kandjad algusest peale on olnud praktilise töö korraldajad Anne ja Alar Ojalo ning Ene Lukka, juhatuse liikmetena laia ampluaaga rahvakunstispetsialist Igor Tõnurist ning mina ise. Folkloorinõukogu juhatusse kuuluvad praegu peale nende veel Tallinna ülikooli tantsuõpetaja Angela Arraste, kelle missiooniks on Kristjan Toropi tegevuse jätkamine, arengukava töörühma juht Heli Kallasmaa ning noortekoja liige, Moosekatsi rahvamuusikatöötluste festivali üks korraldajaid Kati Taal.

 

2009. aastal sai ERFNile osaks suur rahvusvaheline tunnustus: CIOFF®i 39. maailmakongress arvas CIOFF® Estonia kaheksa parema rahvussektsiooni hulka maailmas ja meile anti tunnustuskiri (Commitment to Excellence). CIOFF®i president saatis tänukirja Eesti kultuuri- ja haridusministrile. Üldse kuulub CIOFF®i praegu 89 riiki.

 

Artikkel ilmunud Sirbis (05.aprill 2012).

20 aastat Eesti Rahvuslikku Folkloorinõukogu Aastal 1985 peeti Tallinnas Rahvusvahelise Folkloorifestivalide ja Rahvakunsti Organisatsiooni (CIOFF) peaassamblee ja aastakongress. Pole täpselt teada, mis asjaoludel selle toimumiskohaks valiti just Tallinn, kuid rotatsiooni korras sai korraldajaks Nõukogude Liidu CIOFFi sektsioon ning kuna kongressi teemaks oli „Folkloor ja turism”, arvati ilmselt Moskvas, et Tallinn on piisavalt atraktiivne turismiobjekt.
My search for truly magnificent provider has been going on for a very long time, finally I found top web hosting companies and would like to share it with you. Probably because they tell complex ideas of hosting web top companies in really simple terms, it is definitely worth of reading. Sweet knowledge about best hosting website companies for reading follow this link it is interesting because web hosting in the UK companies they describe is really informative and in depth overview of operator mostly for long time use. I used companies hosting web provider for myself and suggest also for you. top map vaata lähemalt sitemap nimekirja kodulehtede tegemine professionaalne kodulehe valmistamine tunnustatud ja visuaalselt heal tasemel .. korraliku ja atraktiivse kodulehe tegemine aga ka kasutajasõbralike ning lihtsalt kasutatavate kodulehtede valmistamine originaalse visuaaldisainiga kodulehekülje tegemine ja samuti e-poe tegemine on heaks võimaluseks tooteid tutvustada aga kõigepealt on muidugi vaja veebilehe tegemine ette võtta, vaata lähemalt kodulehe valmistamine kohta Disain aara.ee lehel. Samas on võimalus kodulehtede valmistamise päringut saata. Kui vajad uut kodulehekülge, siis vaata veebilehe valmistamise kohta lähemalt mobiiliveeb lehe tegemise artiklist, kus on toodud ära peamised põhjused, kuidas mobiiliveebi disain aitab kodulehe loetavamaks muuta. fnpage sitemap list
   



Eesti Folkloorinõukogu | reg 80007921 | Vene tn 6, 10123 Tallinn | tel (+372) 601 5727 |