Lookas peolaual leiab süldi, salati, kohvi, koogi, konjaki, veini ja muu hea-parema vahele alati ruumi ka mõne laulu jaoks. Eriti hästi mahub laul peolauale, mis pole niivõrd lookas, vaid pigem kasinapoolne. Mida kesisem peolaud, seda rohkem ruumi lauludele. Laul mahub ka lauale, mis polegi niiväga pidune, vaid pigem nukrapoolne – laul sobib nii lohutajaks kui ka tujutõstjaks. Egas peolauda ei tulda keelt väänama! Ikka laulma seda, mis parajasti hingel, meelel ja keelel – ilma hinnanguta, ilma aplausita – nii hästi või halvasti kui parajasti osatakse ja välja tuleb, mis pähe kargab ja valla pääseb. Peolauas kõlab ühtviisi hästi nii sünnipäevalaul, vanaisa lapsepõlve lemmiklaul, vaarisade sajandite tagune regitarkus, äraleierdatud estraad, kõrva ussitav popphitt, noore mehe kuraas, kui ka neiu kustumatu armuhüüd. Peolaualaul on aastakümnetega mällu sööbinud, memme hiirekõrvadega lauluvihikusse kirjutatud, pillikoti põhjas kortsunud laululehel, tudengi needitud kaantega nahkköitelises buršilaulikus, südametega palistatud pulmalaulikus või kriiskava ekraaniga telos, näpuviibutuse kaugusel. Peolauda juhtub teinekord ka põrguoreliks sõimatud lõõtsill, lärmakas kortsmoonik, malevaelu näinud kitarr või härdalt unistav suupill. Peolauas võib ju olla kindel eeskava, kuid alati on ruumi spontaansusele – juhtub ootamatusi, tuntakse kohmetust ja piinlikkust, kuid peamiselt siiski rõõmu, sest peolaualaul kõlab just nüüd ja praegu. Alati, kordumatult.  Peolaualauludel hoiavad silma peal Jaan Sarv ja Korp! Rotalia mehed. 

LAADI ALLA: Laululeht 2023 peolaualaulud